Kirjandusse tuli Fjodor Dostojevski 1840ndate aastate lõpul küpse kunstnikuna, kel oli täielikult välja kujunenud maailmavaade ja oma eriline elutunnetus. Teda tuntakse eelkõige kui Gogoli koolkonna kirjanikku, demokraati, humanisti ja realisti. Siiski leidus tema teostes ka romantismi tundemärke (saladuslikkuse ja mõistatuslikkuse hõng). Dostojevski tunnetas oma lähedust demokraatlikule kultuurile kui põhilisele ja määravale suunale. Ta lähenes sotsialistlikele ringidele ja käis agarasti nende koosolekutel. Lõunal Butashevitsh-Petrashevski juures luges Dostojevski laudkonnale ette Belinski "Kirja", mis Venamml keelatud oli. Ja kui petrashevskilased provokaatori salakaebuse peale arreteeriti ning türmi pandi, jagas Dostojevski nende traagilist saatust. Ühes teiste petrashevskilastega mõisteti ta surma ja toodi avalikule väljakule otsuse täideviimiseks. Ta elas üle esiteks surmamõistetu kogu kohutava tunnetegamma ja pärast tsaari "suuremeelse" armuandmise komöödia, mis mahalaskmise sunnitöö ja asumisele saatmisega asendas. 1846-48 oli kirjanik lähedane vene utoopilisele sotsialismile ning jagas seisukohti, et inimene on loomu poolest hea. Kõik, mis on maailmas head, tuleb inimesest, tema puhtast ja üllast hingest, kõik raske ja kohutav aga sotsiaalse keskonna moonutavast mõjust. Mida tihedam on kangelase side oma ajastu eluga, seda kaugemal on ta loodusest, selle "normaalsest" olemisest; mida kaugemal on tegelane "selle maailma vägevatest", seda lähemal on ta loodusele, seda rohkem on temas säilinud inimlikult ilusat. Sellest siis "vaeste inimeste" headuse apoloogia ning viha härraspahede vastu. Sellest siis ka mõte, et valitsev ühiskondlik kord tuleb asendada teisega, mis vastab inimese loomulikele kalduvustele ja oamdustele ning tagab talle õnne, mida ta väärt on. Türm ja mahalaskmise ootus muutsid Dostojevski vaateid küll väga vähe, kuid sunnitöö ja asumisel oldud aastad said pöördepunktiks tema maailmavaate arengus. Sealt avastas ta enda jaoks oma aja sotsiaalse tegelikkuse kontuurid, sunnitöömaailm sai talle kogu vene reaalaelu mudeliks ja sellest said alguse tema paljud veendumused ning eelarvamused. Dostojevski vastandas "mässule" religioossuse kui vene rahva põlise loomuomaduse. Sunnitöö aastatest ilmus kirjaniku loomingusse ka sunnitöölise põhitüüp - kriminaalkurjategija, mõrvar, kelle iseloomus kirjanik pidi vahel paratamatult täheldama ka liigutavat inimlikkust. Dostojevski loobus utoopilise sotsialismi inimesekonseptsioonist ("inimene on loomu poolest hea") ja vastandas sellele inimloomuse komplitseeritud ja vastuolulise olemuse idee. Jutt on nimelt inimloomusekomplitseerituse tõdemisest, mitte aga sellest, et naiivsele tõele "inimene on hea" vastandub niisama ühekülgne tõde "inimene on loomu poolest kuri". Kaootilisus, irratsionaalsus ja stiihilisus on Dostojevski 60ndate aastate teostes maailma ja inimese peamisi jooni. Elu komplitseeritus, kahepalgelisus peegeldub juba kirjaniku suurte romaanide struktuuriski. Dostojevski on toonud maailmakirjandusse vene rahvuse sümbolkuju: leplik, ohvrimeelne ja kõikeandestav (nt. Sonja Marmeladova "Kuritöö ja karistus"). Kapitalistlikule arenguteele asunud Euroopa mõju, juba Venemaalegi tunginud kodanlikud suhted (raha, eraomand) ja härraste egoistlikud instinktid kijundavad teise, sotsiaalselt ja kultuuriliselt rahvusele võõra tüübi, mis on rahvaliku vastand - individualisti, ateisti, kelle maailma keskpunktiks ei ole mitte jumal, vaid inimene, kes ei järgi mitte kristlikke ja seega vaimseid, vaid inimlikke, s.t. materiaalseid huvisid. Kui selle lihtesindajateks on kodanlikud ärimehed või egoistlikud mõisnikud, siis kuuluvad sama tüübi kõrgemasse kategooriasse ausameelsed võitlejad inimese heaolu eest. Need inimesed peavad inimese õnne põhieelduseks sotsiaalsete probleemide lahendamist, leiavad, et inimesel on õigus ülekohtust ühiskonda vägivaldselt ümber korraldada, ning satuvad seetõttu vastuollu rahvaomase eetikaga, mis seostab õnne vabatahtliku eneseohverduse ja kannatliku meelega. Rahvusliku iseloomu põhilaadiks on Dostojevski järgi omamoodi maksimalism - vajadus minna lõpuni, viimse piirini nii oma kurjusetungis kui ka oma headusepüüdluses. Dostojevski näeb oma ülesannet selles, et kuulutada esimeste ideede õigsust ja nende tulevast vältimatut võitu ning teiste väärtust ja neid ootavat krahhi. Tema romaanide kangelased vaidlevad lõputult igapäevase kurjuse vasu võitlemise mooduste üle ja eistavad teravalt poleemilisi, üksteisele vastukäivaid konseptsioone, kuid autor ise ei ütle meile omalt poolt peaaegu mitte kunagi, kus on tõde ja valgus, kus aga pimedus ja eksitus. Autor ei anna otsest omapoolset hinnangut esitatavate ideede õigsuse või vääruse, kasulikkuse või kahjulikkuse kohta. 1860ndatel aastatel deklareeris Dostojevski korduvalt oma eitavat suhtumist "mõistliku egoismi" ideedesse. Inimelu väärtus on absoluutne ja ei olene inimese positsioonist sotsiaalsel redelil ega isegi mitte inimese sisemistest, ratsionaalselt mõõdetavatest väärtustest.